Kui oled loominguline kirjutaja, kes on kasutanud 16Personalities’t, et paremini mõista iseennast ning oma sõpru, lähedasi, koolikaaslasi või töökaaslasi, oled võib-olla ka ise mõelnud: Kas ma saan neid ideid kasutada ka kirjutamisel?
Kui jah, siis loe edasi – see artikkel on just sulle! Selles kuueosalisel sarjas „Isiksuseteooria ilukirjanduse kirjutamises“ uurime, millised võimalused ja piirangud kaasnevad meie isiksuseteooria rakendamisega ilukirjanduslikele tegelastele. Räägime sellest, kuidas luua sügavamaid ja usutavamaid tegelasi, mõista nende motivatsioone ning kujundada mitmekihilisi kurikaelu.
Alustuseks tasub esitada üks keskne küsimus: mis teeb ilukirjandusliku tegelase meeldejäävaks ja köitvaks?
Miks tegelased lugejat võluvad
Kirjutatud ilukirjandus lubab meil põgeneda teistesse maailmadesse ning jagada tegelaste tegevusi ja tundeid nende loo arenedes. See võib puudutada südant ja meelt, peegeldades meie endi väärtusi, kogemusi ning unistusi ning aidates meil nautida fantaasiaid või kujutluspilte, millega end samastada suudame.
Ka vastupidine võlu võib olla sama suur – ilukirjandus võib meid viia kaugemale iseendast, aidata mõista teistsuguseid vaatenurki ning pakkuda võimalust kogeda põnevust sellest, mida meie igapäevaelus ei esine. Need tahud võivad olla tõeliselt lummavad olenemata sellest, kas loeme menuka autori meistriteost või paneme kirja enda fantaasiad.
Üks tähtsamaid elemente köitvas ilukirjandusteoses on tegelased, kellega lugeja suudab suhestuda ja hoolida. Mõnikord võivad tegelased tunduda loo süžee suhtes teisese tähtsusega, kuid kaalu näiteks filmikunsti: miks näitlejad panustavad nii palju kehakeelde, näoilmetesse ja hääletoonidesse? Sest see haarab publiku kaasa.
Kirjutatud ilukirjandus ei kirjelda tavaliselt visuaale nii täpselt, jättes lugejale võimaluse ise tegelasi oma kujutluses isikupäraselt näha. Igaühel on sisemises silmas oma nägemus ning selles seisnebki kirjanduse võlu.
Järjekindlate tegelaste tähtsus
Lugeja kujutlusvõime võib autorid päästa vajadusest kirjeldada iga detaili, kuid see loob nii võimalusi kui ka kohustusi. Tegelased ise peavad ärgitama kujutlusvõimet, mitte seda piirama. Autor saab anda piisavalt juhendeid oma nägemuse edasi andmiseks, ilma et ta lugejat detailidesse mattuks, lubades lugejal sukelduda tegelase seesmisse maailma ning mõista teda lähemalt.
Sõltumata paigast või süžeest on tegelased need vahendid, millega autor väljendab inimmõtlemist ja -kogemust lugejale. Ükskõik kas eesmärgiks on pinget, imetlust, kaastunnet, õudust või põnevust äratada, muutuvad tegelased lugeja enda inimlikkuse pikenduseks, justkui tükike tema meelest ja kehast on sattunud kirjandusteosesse. Tegelased saavad lugejale lausa omamoodi meelteorganiteks, aidates tunnetada ja kogeda kõike seda, mida nad ise läbivad.
Selline sulandumine on palju lihtsam, kui ilukirjanduslikud tegelased on järjekindlad – juhuslikult käituvad tegelased jäävad lugejale võõraks, sest see pole olemasoleva inimpsühholoogiaga kooskõlas. Tegelased, kelle tegevused tulenevad üksnes välistest sündmustest, mitte aga usutavatest sisemistest ajenditest, näivad pigem ähmased kui eredalt meeldejäävad, üldised pigem kui isikupärased. Tugevatel tegelastel on omaenda sisemised reeglid ning nende reeglite rikkumine võib panna lugeja segadusse ja tõugata ta välja muidu haaravast loost.
Usutav süsteem
Sügavad tegelased muudavad lood köitvamaks, aga veelgi olulisem – nad aitavad ka autoril loomeprotsessi juhtida. Kujutame hetkeks ette, et ilukirjandustegelased ja nende omavahelised suhted meenutavad autot, millel on tehnilisi probleeme – see tunne on paljudele kirjutajatele tuttav. Hea kirjutaja sarnaneb oskusliku mehaanikuga, kes suudab vajalikud osad välja vahetada, et auto töötaks. Inseneril on aga põhjalikud teadmised auto disainist ning ta suudab isegi selle tööd ennustada või muuta. Sama põhjalike teadmistega oma tegelaste isiksustest suudab autor luua usutavaid ja samal ajal ka keerukaid lugusid, ennustades, kuidas tuntud tegelaseomadused erinevates olukordades ning teiste tegelastega kokku põrkudes välja kujunevad.
Otsus tegelased detailsemalt lahti kirjutada ei tähenda kohe, et kirjutaja teab, kuidas seda teha. Õnneks saab kasutada olemasolevaid süsteeme. Näiteks mõned keskaegset fantaasiat kirjutavad autorid kasutavad tegelaskujude loomiseks Dungeons & Dragonsi rollimängu reegleid. Kuigi see on žanrile kasulik, ei käsitle see süsteem aga isiksuse põhielemente, nii et autoril tuleb need ise luua.
Isiksusetüüpide teooria võib siin olla justkui rüütel säravas raudrüüs, päästes meid tuimadest hädalistest, läägelt didaktilistest kangelastest ning etteaimatavatest, vuntsidega kurikaeltest. Meie uurimistööl põhinev isiksusetüüpide teooria on autoritele äärmiselt kasulik tööriist, aidates tegelasi lahti mõtestada, mõista ning kirjeldada. Selline süsteem ei piira loomingulisust – pigem annab see sellele uue hoo, kuid sellest lähemalt edaspidi.
Ilukirjanduse kirjutajal on korraga peas palju komponente: paigad, süžeed, tegelased, rütm jpm. Isiksusetüüpide teooria saab loomingulises protsessis abiks olla, toetades autorit tema loometöös. See ei piira tegelaste tegutsemist, sest tegelikult hõlmavad isiksusetüübid laiu kategooriaid, mis peegeldavad inimeste lõputuid väikeseid erinevusi. Samas aitab see autoril põhjalikult ja veenvalt kirjeldada, miks tegelased just nimelt üht või teist moodi käituvad.
Kui autor kasutab meie 16 isiksusetüüpi ja ka Identiteedi tunnuseid tegelaste loomise põhjana, saab ta kokkuhoiu võrreldes n-ö nullist alustamisega. Iga isiksusetüüp, olgugi et ise laiaulatuslik, sisaldab tüüpilisi käitumismustreid, millest tulenevad tõenäolised suhted tegelase, ümbritseva maailma, teiste tegelaste ja iseendaga. Tüüpideooria võib autorile anda ka arusaama just sellele tüübile iseloomulikest elukaartest – nii isiklikus, sotsiaalses kui ka tööelus –, millest võiksid sündida süžeed, mis tegelastega orgaaniliselt haakuvad.
Meie lehel isiksusetüüpide kohta lugedes mõtlevad paljud: Ma tean kedagi täpselt sellist! või Vau, see on ju täpselt nagu mina. Samamoodi, kui autorid teadvustatult ja hoolikalt modelleerivad tegelasi isiksusetüüpidest lähtuvalt, saab lugeja tunde, et need tegelased on päris inimesed – ja see ongi kirjutamisel kuldaväärt saavutus.
Veel lugemist
Tutvu ka meie ilukirjanduse kirjutamise sarja teiste osadega:
Isiksuseteooria ilukirjanduse kirjutamises II: tüüpideooria kasutamine
Isiksuseteooria ilukirjanduse kirjutamises III: piirid ja reeglite murdmine
Isiksuseteooria ilukirjanduse kirjutamises IV: kurjuse sügavused – “pahad poisid”
Isiksuseteooria ilukirjanduse kirjutamises V: kirjutamine lugejate isiksusetüüpidele
Isiksuseteooria ilukirjanduse kirjutamises VI: kuidas laiendada loo kõlapinda