„Töö, millega ei ole kunagi alustatud, võtab kõige rohkem aega.”
Oma lugude kaudu tõi J.R.R. Tolkien esile katsumused, millega tema tegelased seisid silmitsi, kui nende eluviisi ähvardas hävitada kurjus. Paljuski peegeldasid stseenid tema raamatutes headuse võitu kurjuse üle – midagi, mida ta oli kogenud Esimeses maailmasõjas teenides ja Teise läbi elades.
Seda silmas pidades anname enne isiksuseanalüüsi lühikese ülevaate J.R.R. Tolkieni elust.
Elulugu
John Ronald Reuel Tolkien sündis 3. jaanuaril 1892 tänapäeva Lõuna-Aafrikas vanematele, kes pärinesid Preisimaalt ja Ida-Saksamaalt. Tema isa suri, kui poiss oli vaid kolmeaastane, jättes ema kahele pojale üksi elatist teenima. Elatise puudumisel kolis perekond Inglismaale sugulaste juurde. Palju Tolkieni loomingust sai inspiratsiooni just Inglismaal veedetud aegadest, eriti tädi Jane’i farmist nimega Bag End – see andis aluse Shire’i kirjeldustele.
Nelja-aastaselt oskas ta juba ladusalt lugeda ja kirjutada. Ta oli innukas õppija, kellel oli varakult suur huvi botaanika ja keelte vastu ning varajasel east õppis ta ladina keele aluseid. Ka kunst oli südamelähedane – ta joonistas oskuslikult taimi ja kaarte. Need varajased oskused ja huvid said tugevaks vundamendiks tema fantaasiamaailmade ja keel(t)eloomele.
„Paljud lapsed mõtlevad välja, või hakkavad välja mõtlema, kujuteldavaid keeli. Mina teen seda sellest ajast saadik, kui hakkasin kirjutama.”
Kui Tolkien oli kaheteistkümnene, suri tema ema. Poisid saadeti elama isa usaldatud sõbra isa Francise juurde, kes kasvatas nad ema soovil üles roomakatoliiklastena. Tolkien jäi elu lõpuni pühendunuks katoliiklikule usule, mida on tunda ka tema teoste kunstis ja luules peituvas religioosses sümboolikas.
Teismelisena armus ta Edith Mary Bratti, kuid isa Francis keelas tal temaga ühendust võtta, kuni Tolkien sai 21, kartes, et noor armastus segab poisi haridusteed. Nad abiellusid Esimese maailmasõja ajal ning peatselt pärast pulmi, 1916. aastal, astus Tolkien teenistusse teise leitnandina.
Sõjategevus viis ta Prantsusmaale, kus ta osales verises Somme’i lahingus. Tolkien pääses napilt eluga; suure tõenäosusega oleks ta langenud, kui poleks haigestunud kraavipalavikku. Ülejäänud sõja veetis ta haiglates või garnisoniteenistuses ning tunnistati lõpuks teenistuskõlbmatuks.
Esimene maailmasõda mõjutas sügavalt Tolkieni arusaama sõjast, poliitikast ja inimkonnast. Ta ei olnud avalikult poliitiline, ent oli kindlalt kommunismi- ja natsionaalsotsialismi-vastane ning ei pooldanud „Briti impeeriumi” mõistet. Talle oli sügavalt vastumeelt industrialiseerimine, mis sõdade järel hoogustus ja hävitas tema meelest looduslähedast eluviisi.
Pärast sõda töötas Tolkien professorina esmalt Leedsi ülikoolis ja seejärel Oxfordis Pembroke’i kolledžis. Just neil aastatel kirjutas ta teose The Hobbit ja „Sõrmuste Isanda” triloogia ning sukeldus sügavuti keeleteaduse ja kirjanduse uurimisse.
Vanemaks saades saavutas ta ülemaailmse tuntuse ja teda hakati eriti kõrgelt hindama alternatiivkultuuri seas 1960. ja 1970. aastatel. Kuigi tol hetkel rõõmustas teda oma teoste populaarsus, polnud ta sugugi vaimustunud oma staatusest kultuslemmikuna. Nende maailmavaated ei kattunud temaga, sest poliitiliselt kaldus ta pigem libertariaalsusele.
Lisaks professoritööle, autoriks olemisele ja kunstile oli Tolkien ka kirglik lingvist ja filoloog. (Filoloogia tähendab kirjandustekstide ja nende suuliste või kirjalike allikate, nende ehtsuse ja algkuju ning tähenduse uurimist.) Ta õppis keeli ja töötas välja omi keeli, mille kõige viimistletumad versioonid olid Quenya ja Sindarin. Ta ütles, et teda „tõmbavad rassiliste ja keeleliste tähendustega asjad” ning uskus, et keel ja mütoloogia on lahutamatud.
Pärast tema surma 1973. aastal avaldas poeg Christopher mitmeid tema märkmeid ja käsikirju, sealhulgas The Silmarillion. Need teosed andsid põhjalikuma tausta tema loodud maailmadesse ja tegelastesse ning tagasid tema pärandi püsimise.
Isiksuseanalüüs
Maailmad ja keeled, mida Tolkien lõi, on innustanud inimesi sukelduma fantaasiakirjandusse aastakümneid. Keelehuvi ja elav fantaasiamaailm käivad tihti käsikäes inimestega, kellel on Vahendaja isiksusetüüp. Seda arvesse võttes on meie hinnangul J.R.R. Tolkien harukordne näide Enesekindel Vahendaja (INFP-A) tüübist.
Introvertne
Ehkki Tolkien oli inspireeriv õppejõud ja kõneleja, eelistas ta siiski veeta aega oma mõttemaailmas tegutsedes – tõelise Introvertse iseloomuga inimese kombel. Nii nagu Bilbo Baggins, armastas ta mitte ainult lugudest kirjutada, vaid ka joonistada kaarte ja visandeid, et oma maailmu visuaalselt ellu äratada.
Ta oli erakordselt lojaalne ning Esimese maailmasõja jooksul kaotatud sõbrad mõjusid talle laastavalt. Et selle valuga toime tulla, otsis ta lohutust mitte inimeste, vaid intellektuaalse ja muinasjutulise põgenemise kaudu.
Intuitiivne
„Lai maailm on teie ümber: võite end piirata, aga iial ei suuda te seda maailmast isoleerida.”
Tolkien elas võimaluste, unistuste ja ideede maailmas. Tema kujutlusvõime polnud piiratud, mis kajastub ka kirjutistes. Ta unistas maailmast, kus inimesed toetavad üksteist, seisavad kurjuse vastu ja võitlevad selle eest, millesse usuvad. See idealism on selge tulemus tema Intuitiivsete ja Tundeliste iseloomujoonte koosmõjust.
Lisaks oli Tolkien lõputult uudishimulik ümbritseva maailma suhtes – eriti teiste rasside, kultuuride, keelte ja mütoloogia vastu. Tema keeloskused võimaldasid tal välja töötada täiesti uusi ja ainulaadseid keeli ning nende ümber keerlevaid müüte ja lugusid.
Tundeline
„Kui tõesti tahate teada, millel Keskmaa põhineb, siis see on minu imetlus ja rõõm maa üle, just sellisena nagu ta on – eriti loodusliku maa üle.”
Kuigi ta võis näida tõsine ja keskendunud, oli Tolkien tõeline romantik ja looduseilu armastaja. Paljud tema teoste maastikud ja tegelased peegeldasid elukogemusi: lapsepõlves veedetud aeg maal ja üle 50-aastane abielu – need olid kogemused, mis kujundasid tema loomingut.
Esimese maailmasõja kogemused jätsid kustumatu jälje ka tema ellu. Leitnandina tekkis tal sügavam austus tavalise inimese vastu. Ta tundis suurt sidet madalamatest klassidest sõduritega ja hakkas põlgama klassi- ja haridustasemete tekitatud lõhesid. Samuti jäi talle hinge sõprade surmast põhjustatud lein, mida ta terve elu püüdis mõista kunstis ja kirjutamises.
Leidlik
„Öeldakse, et esimene samm on kõige raskem. Mina nii ei arva. Olen kindel, et võiksin kirjutada lugematul hulgal esimesi peatükke. Olen neid tõepoolest ka kirjutanud.”
Kuigi Tolkien saavutas elu jooksul palju, jäi tal töölaudu katma ka hulk poolelijäänud käsikirju ning ideid. Poeg Christopher lõpetas neist mõned ja andis välja, nende seas ka The Silmarillion. Need teosed rikastavad ja süvendavad tema loodud Keskmaa legendariumi.
Kui tarvis, suutis Tolkien keskenduda ja olla sihikindel, ent oli samas kergesti hajutatav – olgu see siis armastuse, kirjanduse või kujutlusvõime tõttu. Nagu paljude suurte loojate puhul (eriti Leidlike isiksuste puhul), olid tema suurimad anded vahel ka ta suurimad väljakutsed.
Enesekindel
„Sind on valitud ja seetõttu pead rakendama kogu jõudu, südikust ja mõistust, mis sul on.”
Tolkien oli südames romantik, kuid see ei tähendanud, et ta oleks olnud pehme või pelglik. Enesekindla isiksusena ei kartnud ta avaldada arvamust, kui tajus ebaõiglust – eriti inimeste seas, keda ta usaldas.
Ta ei olnud küll väga avalik arvamuse avaldaja, kuid ei lasknud teiste arvamustel end takistada oma tõekspidamisi järgimast. Tema pojapoeg Simon Tolkien meenutas, kuidas vanaisa pahandas, et Rooma-Katoliku kirik muutis missa keele ladina keelest inglise keeleks. Teistest eristudes jätkas ta vastamist ladina keeles – valjusti. Ehkki pojapoeg tundis selle üle piinlikkust, mõistis ta samas vanaisa tõekindlust ja ütles: „Ta pidi lihtsalt tegema seda, mida pidas õigeks.”
Järeldused
Nii nagu paljud tema loodud tegelased, oli ka J.R.R. Tolkien keerukas ja huvitav isiksus. The Hobbiti ja „Sõrmuste Isanda” triloogia autorina ning paljude teiste lugude loojana on ta avaldanud tugevat mõju mitmele põlvkonnale lugejaid ja kirjanikke.
Ta poeetiline stiil ja mitmerahvuseliste ning -keelsete maailmade tajuv edasiandmine on tõeliselt inspireerivad. Talle omane oskus kujutada inimkonna ilusat ja hirmutavat poolt sisendab ühtviisi lootust ja ettevaatust. Need omadused andsidki meile aluse määrata Tolkienile Enesekindla Vahendaja isiksusetüüp.
Kuigi me anname oma parima inimeste isiksustüüpide määramisel, ei ole me eksimatud. Seega võib olla inimesi, kes arvavad teisiti, ja see on täiesti loomulik.
Meid huvitaks ka teie arvamus. Mida arvate teie J.R.R. Tolkieni isiksusetüübist? Jagage oma mõtteid kommentaarides!
Lisalugemist
Aragorn: kuninglik teener (The Lord of the Rings isiksusesari)
Gandalf: kaalutlev võlur (The Lord of the Rings isiksusesari)
Éowyn: kartmatu naisvõitleja (The Lord of the Rings isiksusesari)